Fuksiaroosa pitskleit

Paar aastat tagasi kudusin ühe raamatu tarbeks ja muidugi ka enda vajadusest lähtudes ühe pitskleidi. Raamatuks oli "Kuldaväärt kudumid" ja sealsetel Stina Kase tehtud piltidel kannan ma seda valge aluskleidi peal. Tegelikkuses kandsin ma seda pitsi aga paaril korral musta õlapaeltega aluskleidiga... oli selline üsna vallatu kleidike.

Kui sel suvel ootas ees sõprade pulma minek, otsustasin kududa päris uue ja peenema kleidi. Kahjuks mõistsin siiski nädal enne tähtsat sündmust, et ei jõua mingi valemiga valmis enda planeeritud kudumit. Seega tuli leida muu lahendus.

Leidsin siis kapipõhjast oma vana kudumi. Nojah, ega ta mulle nüüd, peale kolmanda poja sündi ja mõningaid lisakilosid enam eriti hästi ei passinud. Oleksin tahtnud pikemat kleiti ja ka ülaosa oleksin näinud pigem maikalõikelisena kui peenikeste õlapaeltega. Keidi keskosa oli aga täiesti paras.

Otsustasin kleidi alumise ja ülemise osa ära harutada ja nende asemele uued kududa. Loomulikult ei olnud poes enam sama partii lõnga ja toonivahe oli üsna märgatav. Selleks, et erinevad toonid silma ei riivaks, kudusin altäärest alustades kõigepealt jupi uue lõngaga, seejärel aga üle rea uue ja vana harutatud lõngaga. Lõpuks silmasin uue ja vana osa omavahel kokku. Mustridki sobitasin nii, et võõrale pilgule näiks juurde kootud jupp kleidi loomuliku osana.

Ülaosas kudusin algset mustrit edasi, muutes seljaosa natuke katvamaks ja esiosa sai V-kaeluse.

Kuna jõulukingiks olin saanud tutt-uue õmblusmasina, mis senini karbis oli seisnud, siis kleidile voodri õmblemiseks kulus nüüd see väga ära. Vooder on beežist lükrast ja selle taustal tuleb roosa pits väga hästi esile.

Lõngaks on Katia Lino 100 %, mida kleidi uuele versioonile kulus kokku umbes 8 tokki, vardad 4,5 mm.