Fuksiaroosa pitskleit

Paar aastat tagasi kudusin ühe raamatu tarbeks ja muidugi ka enda vajadusest lähtudes ühe pitskleidi. Raamatuks oli "Kuldaväärt kudumid" ja sealsetel Stina Kase tehtud piltidel kannan ma seda valge aluskleidi peal. Tegelikkuses kandsin ma seda pitsi aga paaril korral musta õlapaeltega aluskleidiga... oli selline üsna vallatu kleidike.

Kui sel suvel ootas ees sõprade pulma minek, otsustasin kududa päris uue ja peenema kleidi. Kahjuks mõistsin siiski nädal enne tähtsat sündmust, et ei jõua mingi valemiga valmis enda planeeritud kudumit. Seega tuli leida muu lahendus.

Leidsin siis kapipõhjast oma vana kudumi. Nojah, ega ta mulle nüüd, peale kolmanda poja sündi ja mõningaid lisakilosid enam eriti hästi ei passinud. Oleksin tahtnud pikemat kleiti ja ka ülaosa oleksin näinud pigem maikalõikelisena kui peenikeste õlapaeltega. Keidi keskosa oli aga täiesti paras.

Otsustasin kleidi alumise ja ülemise osa ära harutada ja nende asemele uued kududa. Loomulikult ei olnud poes enam sama partii lõnga ja toonivahe oli üsna märgatav. Selleks, et erinevad toonid silma ei riivaks, kudusin altäärest alustades kõigepealt jupi uue lõngaga, seejärel aga üle rea uue ja vana harutatud lõngaga. Lõpuks silmasin uue ja vana osa omavahel kokku. Mustridki sobitasin nii, et võõrale pilgule näiks juurde kootud jupp kleidi loomuliku osana.

Ülaosas kudusin algset mustrit edasi, muutes seljaosa natuke katvamaks ja esiosa sai V-kaeluse.

Kuna jõulukingiks olin saanud tutt-uue õmblusmasina, mis senini karbis oli seisnud, siis kleidile voodri õmblemiseks kulus nüüd see väga ära. Vooder on beežist lükrast ja selle taustal tuleb roosa pits väga hästi esile.

Lõngaks on Katia Lino 100 %, mida kleidi uuele versioonile kulus kokku umbes 8 tokki, vardad 4,5 mm.

Hugo

Siin blogis on valitsenud pikalt vaikus ja tavaliselt on vaikusel ka põhjus. Siinse vaikuse põhjus sündis 9-ndal märtsikuu päeval sel aastal ja sai nimeks Hugo Marten. Tänaseks on Hugo juba 5,5-kuune suur poiss, kelle viimase aja saavutuseks on enese käpuli asendisse upitamine ja siis edas-tagasi õõtsutamine. Liikumine toimub siiani veel tagurpidi, aga tundub, et ega see edaspidi roomamine ka enam kaugel pole.

 Kolme erinevas vanuses poisi kõrvalt pole muidugi lihtne näputööks aega leida, kuid ma siiski pidevalt nokitsen midagi. Tõsi küll, enamasti saab lõpu eel aur otsa, sest kõik võtab nii hirmus kaua aega, ja viimistluseni jõuavad vaid üksikud asjad. Ka seda Hugo kampsikut kudusin väga pikalt, aga sain õnneks ikka enne valmis, kui laps sellest välja oleks kasvanud.

Kampsiku algne idee tuli Ravelrist, kuid seda sai päris palju muudetud. Pidin ju ikkagi poisile kuduma :)

Eks ta üks paras nikerdamine oli, aga tulemusega jäin väga rahule.

Lõngad on erinevad puuvillase jäägid, põhiliselt Capri ja Catania. Vardad 3 mm.

Heegeldatud öökullimotiivi leidsin siit.

Ühe mustri mitu nägu

Need kaks kudumit valmisid juba suve lõpul, kuid siia jõuavad alles nüüd.

 Mõlema puhul kasutasin üht ja sama mustrit, mida laiemalt tuntakse "feather and fan" nime all (eestikeelset nimetust ei teagi). Erinevus on vaid selles, et kollasekirju kampsiku puhul kudusin mustriridade vahele paar parem- ja pahempidist rida, sinise topi puhul kudusin mustrit igal paaritul ehk parempidisel real.

 Muster tuleb väga hästi esile erivärvilise ja ebaühtlase jämedusega lõnga puhul nagu näiteks uus Katia Bolivia, mida kampsuni jaoks kasutasin.

 Sinise topi puhul kudusin triipudena erineva jämeduse ja tekstuuriga lõngasid: peenikest mohääri, läikivat paellõnga, villasegu ja üht kummalist puuvilla-viskoosisegu.

 Kuna see muster venib väga palju nii pikkusess kui laiusesse, siis õiget silmustearvu on väga raske välja arvutada, seda enam, et väikese tööproovi puhul ei tule see venivus nii väga välja kui suure töö puhul. Seega tuligi topp mulle pistu suur, kuid praegu vist ongi moes sellised "oversized" kudumid.

Vihased linnud 2

Meie peres ei ole see Angry Birds´i teema sugugi vaibunud, pigem kogub aina tuure. Ja kuna Ralfile oli saabuvate jahedate ilmadega niikuinii mütsi vaja, siis miks mitte poleks ma pidanud kuduma üht punase linnuga mütsi!?

Hall põhilõng ja punane on Lana Gatto Camel Hair (60% meriino, 40% kaamelivill), teised värvid on tundmatud jäägid. Vardad 2,5 ja 3 mm. 

Väikeste kirjadega rätt

Jälle on jäänud pikk paus postituste vahele. Kudunud olen ju ikka küll, aga paljudest töödest pole saanud ilusaid pilte (need on lihtsalt kiiresti uue omaniku leidnud) ja nii pole ju ka põhjust siia midagi kirjutada.

Mõni aeg tagasi sain aga valmis ühe peenemat sorti sall, kolmnurkse.

No ikka sellest "Haapsalu räti" raamatust, ainult viimase mustri tegin omaloomingulise.

Lõng on soetatud rohkem kui aasta tagasi Pronksi lõngapoest ja kuna tol hetkel 100% villaseid musta värvi pitsilõngasid kusagilt saada polnud, siis leppisin poolvillasega.

Kuigi ma pole suuremat sorti sallide kandja, siis see mulle meeldib ja võiksin vahel isegi ümber võtta. Samas, kui keegi sooviks seda salli endale, siis oleksin nõus ka müüma.

Üks kampsun endale, teine pojale

Ega siin pikka juttu seekord tulegi. Näitan lihtsalt ära ühe kampsuni, mis tegelikult juba mõni aeg tagasi valmis sai.

Selline pikk ja mõnus ja väga soe.

Lõige sündis töö käigus. Algselt olid plaanis ka taskud, mis küll hiljem ära jäid... võib-olla siis mõni teine kord.

Lõng on Katia Azteca, super mõnus kududa ja imelise värvivalikuga. Arvatavasti tuleb sellest veel nii mõnigi suuremat sorti kudum. Ja kuna värvid jooksevad sel lõngal nii kenast, siis mingi mustriga ei hakanudki seda kenadust enam rikkuma.

Lõnga kulus natuke alla viie toki, vardad 5 mm.

Kui juba kampsunite näitamiseks läks, siis siit tuleb järgmine lihtne kampsun, seekord vanemale pojale.

See erinevate triipudega kampsun oli plaanis juba sügisel, kuid millegipärast tuli kogu aeg mõni muu töö ette ja nii sai ta valmis alles nüüd. Tegin ta siis pisukese kasvuvaruga, et ikka sügisel ka veel selga saaks panna.

Lõngaks on Emmebi Parka. Selle lõnga kohta olen kuulnud erinevaid arvamusi, kuid minu meelest on see väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega lõng, ja ilmselt kasutan seda kunagi veel.

Lõngakulu ei oska öeldagi, mõnda värvi läks rohkem, teist vähem. Vardad olid 3,5 mm.

Kuidas kasutada lõngajääke?

Kevad on käes ja nagu igal kevadel, nii ka sellel, olen silmitsi tõsiasjaga, et talvega on jälle suur hulk lõngajääke tekkinud. Eelmisel aastal sorteerisin oma varud kenasti ära ja kudusin selle kampsuni. 

Sel kevadel ma nii tubli ei olnud, st ei viitsinud sorteerida, ja kasutasin üsna erinevaid juppe: käiku läksid nii villased, akrüülisegused kui ka mohäärlõngad, peaasi, et jämeduselt enam-vähem sobisid. Tulemuseks üks eriti kirev seelik. 

Idee ajakirjast Designer Knitting, talv 2011/2012. Erinevalt juhendist kudusin ma oma seeliku ringselt. Kasutasin numbri võrra peenemat varrast, kuid silmade arvu jätsin siiski samaks, mis oli antud suurusele XS. Seega oleks seelik "õigeid" vardaid kasutades tulnud ilmselgelt liialt suur. 

Kuna kude on piisavalt tihe, siis voodrit ma alla ei pannud. Sellest hoolimata pole mu uus lemmikseelik siiani  välja veninud ehkki on juba ohtrat kandmist leidnud.

Talve Võlumaa

See mantel oli minu jaoks midagi sellist, mida lihtsalt pidi kuduma. Avastasin ta vist juba paari aasta eest Ravelry`s ja enam ei andnud hing rahu. Ülemöödunud jõuludeks sain kingiks raamatu "Inspired to knit" (Michele Rose Orne), kus mantli juhend sees, kuid ma lihtsalt ei raatsinud kohe kuduma hakata: nii mõnus oli mõelda, et selline suur töö on veel ees ootamas.

 Selle aasta algul aga sai aeg küpseks. Hakkasin valima lõnga. Ega see väga kerge ei olnudki. Kuna matejalikulu oli üsna suur, ja ma ei soovinud lõngale kulutada meeletuid summasid, siis välistasin ülikvaliteetsed alpakad ja meriinod. Päris akrüüli ma ka muidugi kasutada ei tahtnud, seega jäid sõelale villasegud. Valisin välja Bergere de France lõnga Sport, mille koostises on 50 % villa ja 50 % akrüüli. Et saavutada sobivat jämedust, siis võtsin kõrvale veel BBB Filati Soft Dreami, mis sisaldab 70 % mohääri ja 30 % siidi.

 Kuigi juhendis oli mantel antud eraldi tükkidena selja- ja esiosad ning veel küljesiilud, siis mina kudusin kogu kehaosa ühes tükis. Nii oli võimalus palmikud kenasti jooksma saada. Ka ei meeldinud mulle originaali puhul külgedele jäävad õmblused, mis ühe tervikuna kududes ära jäid.

 Üldiselt järgisin mustrit üsna täpselt. Vaid kaelaaugu tegin natuke väiksema ja õlad enda järgi pisut kitsamad. Koemustris muutsin aga nupud pisut suuremaks.

Kokkuvõttes võib öelda, et olen oma tööga 100 % rahul. Lõngavalik juhtus suurepärane: Sport ei ole küll eriti pehme lõng, kuid hoiab imehästi vormi (minu kahtlused, et nii raske "seelikuosa" võib mantli välja venitada, ei ole tõeks osutunud), ja pehmuse osas parandab Soft Dream kõik puudused.
Lõngakulu oli Sporti puhul 17 tokki ja Soft Dreamil 7 tokki, vardad 4,5 mm.

Piraadid

Olen nüüd siit blogist päris pikalt eemal olnud ja põhjuseks see, et läksin sügisel uuesti täiskohaga tööle. Nii on kudumiseks aega vähem. Kuid töökoht on kudumisega väga tihedalt seotud ja paljud selle blogi lugejad juba teavad ka, kus mind nüüd leida võib. On tõeliselt liigutav, kui astutakse ligi ja öeldakse häid sõnu minu tegemiste kohta....eestlased ei olegi tegelikult nii tagasihoidlikud ja ükskõiksed nagu me oleme vist harjunud arvama.

Nüüd aga asja juurde.

Juba kevadel hakkasin Alexile mütsi kuduma. Pealmise osa sain kiiresti ühe raksuga valmis, kuid pool voodrit jäi sügist ootama. Alles nüüd jahedate ilmadega sai müts lõplikut valmis. Tõeliselt soe müts sai: lisaks kirjatud mustrile on sees täies ulatuses kootud vooder.

Alex on igatahes rahul.

Mustriks on Adrian Bizilia "We call them pirates", milles ma tegin väikeseid muudatusi.
Must põhilõng on TitanWool Winner ja helehall BBB Filati Merikash.

Miralda

Nancy Bushi raamatus "Knitted lace of Estonia" on see õlasall kootud hallist lõngast. Piltidel tundub ta robustne ega paelunud mind algul üldse. Seda enam, et ma pole suur kolmnurksete sallide austaja. 

Aga et mul oli eelmisest sallist veel järel seda imepehmet valget lõnga, siis otsisin midagi, mis lõngaga sobiks. Ja et oleks jälle midagi sellist, mida varem kudunud ei ole.

See sall ongi just selline: alustatud alumisest sakilisest servast ja siis keskel ning äärtes kahandatud. Päris lõpus vardale jäänud silmused, mis moodustavad ripsilise ülemise ääre, on kokku silmatud.

Kudusin juhendi järgi. Vaid keskmine osa on kootud teisiti, sest soovisin õhulisemat pinda. Ka kahandused jäid korrektsemad seda mustrit kasutades.

Üldiselt võib selle töö kohta öelda, et lõng muudab ikka väga oluliselt töö tulemust. Ja kui see raamatupiltidel olev sall mulle väga ei meeldinud, siis peenemast lõngast õhulisem variant meeldib vägagi.

Lõng Pronksi Lõngapoest, seesama, mis eelmisel sallil. Vardad 4 mm.

Mõisaproua

Juba ammu-ammu plaani võetud pitsilise jaki kudumist alustasin mai algul. Töö edenes kiiresti: muster oli huvitav ning lõng, mida kasutasin, mõnus. Kohati tundus küll, et kudum tuleb pisut suurem, kui ma soovinud oleksin, kuid kuna ma niigi kasutasin ettenähtust peenemaid vardaid, siis arvasin, et ega väga hull see asi ikka olla ei saa.

Kui aga kehaosa valmis sai, siis selgus, et XS suuruse asemel olin valmis saanud asja, mille suurus oli isegi rohkem kui XXL. Niisiis loobusin ma edasisest tööst ja varrukad jäid tegemata. Üles harutada ma muidugi ka ei viitsinud - mohääri harutamine on ju hullem kui kudumine...

Rahu ma siiski ei saanud ja peale mõnenädalast arupidamist alustasin uuesti. Ostsin pisut peenema lõnga ja võisin veelgi peenemad vardad. Sel korral õnnestus kududa õiges mõõdus jakk!

Ma teadsin juba varem ka, et ma koon üsna lõdvalt, aga et erinevus keskmisega võib nii suur olla, tuli minu jaoks üllatusena. Selle töö puhul oli soovituslikuks vardaks 3,75 mm, mina kasutasin lõpuks 3 mm ja ka siis pidin lõnga rohkem pingul hoidma kui tavaliselt.

Võib vist öelda, et harjutamine teeb meistriks... ja lõpp hea, kõik hea... 

Tulemusega jäin küll väga rahule... see vääris isegi vana lagunenud mõisahoone juures piltide tegemist.

Muster Brook Nico (Designer Knitting sügis 2010)

Lõng Emmebi Kiddy (natuke alla 4 toki), vardad 3mm.

Pildid on tehtud Kolga mõisas.