Reede, 30. aprill 2010

Boolero Kätlynile

Sõbrannal oli vaja uut suvist boolerot ja ta pöördus oma sooviga minu poole. Ega ta ise ka täpselt ei teadnud, milline see boolero olema peaks, ja nii me siis surfasime netis ja otsisime sobivat varianti. Silma hakkas see Dropsi boolero. Kuid selle seljaosa oli ilmselgelt liiga lühike ja nii tuli lõige ümber teha.
Samuti sai valitud teine koemuster. Ehkki ka originaali lehekirjal pole midagi viga, meeldis mulle vausabakiri rohkem ja kuna Kätlyn jättis mulle mustrivalikul vabad käed, siis nii jäigi.
Ka varrukasuu tundus liiga lai. Seega sai lisatud atlasspael, millega saab seda pisut koomale tõmmata. Pidulikkust andis pael ka kõvasti juurde, kuid vähem pidulikku boolerot soovides saab paela kergesti eemaldada.
Mis mulle aga Dropsi mudeli juures tõeliselt meeldis, oli jämedamast lõngast heegeldatud äär. See andis muidu väga õhulisele ja lendlevale kudumile mõnusa langevuse.
Põhilõngaks on Alvita Pukas, mida kulus täpselt 3 tokki (à 25 grammi), vardad 5,5 mm. Ääre heegeldamiseks kasutasin mingit puuvillast (Capri sarnast) lõnga oma kodustest lõngavarudest ja heegelnõela 3,5.

Teisipäev, 27. aprill 2010

Traat ja savi

Ikka veel ehted... Seekord käevõrud.
Eelpainutatud traat oli minu jaoks jällegi uus kogemus, üsna meeldiv kogemus.
Ka fimo oma võimalustega on veel suures osas avastamata maa. Seekord näiteks sain teada, et läbipaistev fimo saavutabki oma läbipaistvuse alles küpsetades ja seega on pärlite ahjust võtmisel juures teatav üllatusmoment. Need rohelised helmed olid enne küpsetamist kollase ja rohelise kirjud, pärast aga lihtsalt rohelised kerge varjundiga. Enne lakkimist meenutasid nad mulle tooreid veel puu otsas kasvavaid oliive...
Tundub aga, et selleks korraks olen oma kudumisemõõnast jälle üle saanud ning ehtetuhin hakkab vaikselt vaibuma.


Kolmapäev, 21. aprill 2010

Kolm paari kõrvarõngaid

Kõik sai alguse juba sügis-talvel, kui Rees need imelised sõrmused valmis meisterdas. Mulle hakkasid need nii väga meeldima, et proovisin tookord ise ka. Aga ega eriti hästi välja ei tulnud, ja kuna selliste sõrmuste kandmine talvel oleks olnud ka üsna tülikas, siis mu huvi mõneks ajaks rauges. Kuni praeguseni... Aga tegin siiski veidi teisiti, sest lõng, mida ma kasutasin oli tunduvalt jämedam ja sellist peent tulemust ma niikuinii saavutanud ei oleks. Ja ma ei teinud sõrmust, vaid hoopis kõrvarõngad...

Esimene paar sai lilla. Minu jaoks on lilla vist selle kevade värv, nii paljud asjad on just lillad...

Siis tulid rohelised. Ja ehkki mulle selline tuhm oliiviroheline meeldib, tundusid kõrvarõngad üsna ilmetud. Värvisingi siis kirjuks - sai kohe palju suvisem!

Viimased said beebiroosad. Roosa on küll ilus värv, aga mitte seda tooni roosa! Jällegi natuke värvi, et asi nii pulgakomm ja suhkruvatt ei tunduks.
Lõngad on Novita Kotiväki (lilla ja roheline) ja Capri (roosa). Mulle meeldib Kotiväki tunduvalt rohkem: PVA-ga tugevdatult jääb ta palju siledam ja ilusam, Capri jääb natuke karvane. Värvisin akrüülvärvidega. Algul proovisin ka vesivärve, aga need jäid kuidagi lahjad.
Päris suured said need kõrvarõngad: lille läbimõõt on 3,5 cm, aga suvel võibki ju endale suuri ehteid külge riputada!

Esmaspäev, 19. aprill 2010

Pitsid kaela!

Minu kudumissoon on endiselt umbes. No lihtsalt pole tahtmist vardaid kätte võtta. Viimane kudum - pitssukad - valmis juba nädalaid tagasi, kuid siiani pole õnnestunud neid pildile saada: puudub sobiv jalamodell. Võiksin ju isegi selle "modellitöö" ära teha, aga ma ei suuda "fotograafile" selgeks teha, kuidas täpselt pildistama peaks ja millele sukkade juures tähelepanu pöörata... Nii et tuleb veel oodata, ehk kunagi saavad ka pildid tehtud.
Kuid ma olen ilmselt kevadest tingitud ehetelainel. Ja nagu ma aru olen saanud, siis pole ma mitte ainus... Erilisi saavutusi pole küll ka sellel alal veel ette näidata, sest olen peamiselt tegelenud nö ettevalmistustöödega: fimost kuulikesi veeretanud ja neid ahjus küpsetanud ning niidist motiivikesi heegeldanud. Mõned ehted olen küll ka päris kokku pannud, aga mitte kõik ei ole just nii välja tulnud nagu ma algselt ette olen kujutanud. Aga ma ei heida meelt, katsetan edasi...
Üks pitsiline kaelaehe siia jutu juurde siiski
Olen selliseid pitsilisi kaelaehteid kohanud juba mitmetes blogides ja nii proovimise mõttes punusin ka ühe.
Valge heegeldatud pits, mõned merevaiguvärvi klaashelmed ja jupike vaskset ketti - nii lihtne see ongi!

Reede, 9. aprill 2010

Hullud värvid

Nii umbes nädalake tagasi, kui ilmad pisut soojemaks läksid, avastasin, et Ralfil pole sobivat mütsi pähe panna. Talvemütsiga tundus juba liialt palav, aga puuvillase mütsiga nagu ikka ka veel ei tahtnud last välja viia. Nojah, sügisel ma ju kudusin mõlemale poisile triibulised mütsid... Alexile läheb tema oma veel ilusti pähe, aga Ralfile tema oma enam mitte.
Mulle meenus, et mõned aastad tagasi olin ostnud Veimevakast toredat mitmevärvilist lõnga plaaniga sellest triibulisi sokke kududa. Sokke ma muidugi kudunud ei olnud ja lõng seisis täiesti puutumatult. Sellest saagu müts, mõtlesin ma nüüd! Aga kui ma siis tavapärasel moel ringselt kuduma hakkasin, vaatasin, et triibud tulevad ikka liiga kitsad ja müts tuleb lihtsalt kirju ja üldsegi mitte triibuline.
Siis ma otsustasin, et koon hoopis põikipidi ja lühendatud ridadega... täiesti tunde järgi. Ja ehkki ma pole varem sel moel mütsi kudunud, klappis kõik kohe esimesel korral! Ma ei pidanud ühtegi korda harutama!
Sai üsna värviline. Et seda kõike kuidagi tasakaalustada, kudusin alläärde ühevärvilise sooniku ja tegin mütsile ka sama värvi tuti. No ja ega ei peagi ju poistel alati kõik riided olema sini-rohe-hallid, vahel võib ju ka värve lubada!
Lõng on Schachenmayr Nomotta Regia Crazy Color, kulus alla ühe toki. Varras 3mm.


Kolmapäev, 7. aprill 2010

Mingit meeleolu ei ole...

Juba viimased paar nädalat olen tujutu. Ei tea, kas see on pikale veninud talvest ja sellest, et kevad kuidagi väga visalt edeneb, igatahes ei ole ma käsitöö-tegemistes tavapäraselt innukas. Mõtteid ja plaane on küll pea täis, kuid ükski neist ei tundu see, mida just täna ja praegu teha tahaks. Suvised asjad veel ei tõmba ja talvistest on isu täis.
Vahepeal lihtsalt katsetasin natuke. Leidsin karbipõhjast kunagi ammu ostetud Fimo. Ma pole sellest muud teinud, kui lapsega paar pärlit veeretanud ja nüüd ühele jakikesele nööbid voolinud. Aga netis ringi kolades olen näinud sellest imelisi asju tehtavat... Ja nii ma siis mõtlesin, et proovin ka. Pärast panin keti ka külge, et oleks ikka nagu päris...
Heegeldamises tunnen end siiski palju kindlamalt...
Tegelikult on käsil ikka ka üks natuke suurem töö, aga selle kummalise tujutuse tõttu ei taha see kuidagi edeneda, seepärast ei taha temast ka rääkida...