Kott nimega Fiore

Ja valmis ta saigi! Midagi keerulist ei olnud... muster ju ette antud! Tõsi, nokitsemist ja nikerdamist siiski oli omajagu... ja värvide sobitamist.

Kõik lõngad niisiis mütsikeste jäägid, välja arvatud hall, millega kõik ruudukesed ühendatud said ja millest on heegeldatud sangad. Seda halli kulus pea kaks tokki.

Veel kasutasin ära ühed vanad ja üsna kulunud teksad. Neist sai kotile põhi ja sangadele kandiriba. See viimane on tehtud täiesti praktilistel kaalutlustel - heegeldatud sangad kipuvad muidu välja venima. Oleks võinud ju panna ka bambusest sangad, aga need on mu meelest väga jäigad ja ebamugavad.

Ja vooder on ka loomulikult sees! Lukk tuleb ka kinniseks... Hetkel seda veel pole, aga kiusatus kotti näidata oli nii suur, et ma lihtsalt pidin need pildid juba ära tegema... tubastes tingimustes kahjuks. Aga see kott meeldib mulle nii väga, et on täiesti võimalik, et temast tuleb kunagi veel ka päevavalguses pilte!

Muster on algselt mõeldud tekikeseks ja pärineb siit. Lõngad Capri ja Catania, heegelnõel 2 mm.

Õunapuuõied ja rabarberikook

Õitsvad õunapuud on selge märk suve algusest. Praeguseks on suveilmad küll läbi saanud, aga loodetavasti mitte jäädavalt. Õiteilu sai siiski kaameraga kinni püütud...

Teine kindel suve alguse märk on aias tärkavad rabarberid. Muidugi tuleb need kohe koogiks küpsetada!

Ostsin endale Maru kokaraamatu ("Maru maitsev maailm. Aasta helelillas köögis") ja tegin sealt ka esimese katsetuse - kondenspiimase rabarberi-ploomikoogi. Väga maitsev sai. Tõtt öelda on see kõige magusam rabarberikook, mida ma iial söönud olen.

Ma üleüldse armastan kokaraamatuid ja see raamat on kindlasti väärt kohta minu kokaraamatute riiulis. Lisaks põnevatele retseptidele on leiab sealt ka muidu meeleolukat lugemist ja ahvatlevaid pilte. Ühesõnaga kõik, mida ma kokaraamatult ootan, on seal olemas!

70 lilleõit ja rohkemgi veel

Viimasel ajal tundub, nagu ei teekski ma midagi! Muidugi pole see päriselt nii, lihtsalt toas arvuti taga ei taha nii ilusate suveilmadega olla. Heegeldada saab aga ka õues liivakasti kõrval!

Eelmise postituse kübarakesed, mis said algselt ju tehtud lihtsalt tegemislustist ilma tõsise eesmärgita, et keegi neid kandma hakkab, on nüüdseks siiski kõik endale omanikud leidnud ja olen isegi juba mõned uued konkreetse tellimuse peale valmis teinud. Aga et need mütsikesed erinevad üksteisest vaid suuruse ja värvi poolest, siis ei ole mõtet neid kõiki siia üles rivistada. Ainult mõned detailid ehk...

Nojah, need kaunistused näevad välja pigem prossid kui pisikestele tüdrukutele kohased lillekesed, aga mulle tundub, et ka väikesed tüdrukud armastavad kalliskive... just nagu nende emadki. Tegelikult oligi algne idee kinnitada lilled mütside külge prossinõelaga, aga kuna need õied on nii suured ja rasked, siis nad lihtsalt ei jäänud pitsilise mütsi küljes kenasti hoidma.

Aga nendest seitsmekümnest pealkirjas mainitud lilleõiest saab ühel päeval loodetavasti kott, lõngajääkidest kott. Nimelt jäi mütsikeste heegeldamisel järele nii palju erinevaid värvilisi puuvillaseid lõngajuppe, et kohe tahaks neist midagi kirevat valmis punuda. Ja et ma olen praegu suviselt lillelisel lainel, siis miks mitte lilleline kott!?

Selle valmimiseni läheb muidugi veel kõvasti aega, aga ka suvi on ju alles ees ...

Väikestele preilidele

Teiste poolt heegeldatud armsate kübarakeste vaatamine ajas mullegi nende tegemise isu peale. Alustuseks meisterdasin kohe kolm tükki.

Esimene sai lihtne valge väikeste roosade lilledega.

Teise puhul muutusin juba pisut julgemaks ja põhivärviks sai fuksiaroosa. Kaunistuseks uhke atlasspaelast lips.

Kolmanda värv ei ole võib-olla küll see, mille väikesed tüdrukud esimesena valiksid - laimiroheline - kuid selle eest kaunistab kübarakest uhke helmestega ehitud lilleõis.

Nojah, ega mul nende kübarakestega suurt midagi peale hakata pole: endal kodus ju ainult poisid! Aga poiste riideid ju niimoodi ehtida ei saa, seega oli see lihtsalt tore vaheldus! Võimalik, et mütsikesed lähevad müüki Disainimajja, või eks paistab...

Chanson En Crochet

Kes seda nüüd enam mäletab, millal ma seda peleriini esimest korda Ravelrys nägin. Igatahes hakkas ta kohe meeldima ja mõtlesin, et kunagi peaks ikka teda heegeldama. Nüüd siis jõudiski see aeg kätte. Kuna koju oli kogunenud üsna paras ports erinevaid musti lõngajuppe, siis neist ma ta kokku punusingi.

Kasutasin nii mohääri, villast kui ka akrüülisisaldusega lõnga. Et lõngad olid ka erineva jämedusega, said mõned read õhulisemad, teised jällegi tihedamad, kuid tervikule tuli see isegi kasuks muutes pinna elavamaks. Omalt poolt lisasin pikkusesse veel mõned read juurde, muidu tundus peleriin pisut lühikesevõitu. Ka äär on tehtud teisiti. Ja kinnisena ei saanud ma mitte kasutamata jätta atlasspaela!

Mustriks on Mari Lynn Patricku Chanson En Crochet, heegelnõelaks 5.

Peleriin leidis juba uue omaniku ja seega pole imestada, kui ma millalgi endale uue teen!