Kartuli-peekoni salat

Ilmad on juba jahedad ja värske salati asemel on isu hoopis millegi pisut tõhusama järele. Siin on üks lihtne salat, mis sobib süüa nii külma kui soojana.

Vaja läheb: kartuleid, suitsupeekonit, hapukurki, kappareid, rucolat.

Kastmeks: oliivõli, balsamiveiniäädikat, mett, kanget sinepit.

Koori ja tükelda kartul suuremateks tükkideks, keeda pehmeks. Viiluta peekon ja pruunista pannil. Haki hapukurk. Sega kokku kaste. Kui soovid salatit süüa soojana, sega see kokku kuumadest kartulitest, kui aga külmana, siis oota, kuni kartulid on jahtunud.

Nagu salatite puhul ikka, pole erinevate koostisosade kogustel suurt tähtsust - kõik käib maitse järgi!

Kõrvitsaõied - südasuvine hõrgutis

See on üks sedasorti toit, milleta ei möödu mul ükski suvi. Sel suvel õitsevad kõrvitsad eriti ohtralt ja nii olengi juba mitu korda seda maitsvat rooga valmistanud.

Vaja läheb: kõrvitsaõisi (võta isasõied, millel nuppu taga pole, siis on sügisel ikka kõrvitsaid ka loota!), muna, jahu, vett, valget veini, soola, juustu, frittimiseks õli.

Sega ühest-kahest munast, jahust, veest ja sortsust veinist kokku taigen, nii umbes sama paks nagu tavaline pannkoogitaigen. Maitsesta soolaga ja jäta pooleks tunniks paisuma. Loputa kõrvitsaõied hoolikalt ja eemalda seest tolmukad. Pane igasse õide juustutükk, kasta õied ükshaaval taignasse ja friti kuumas õlis kuldpruuniks. Nõruta majapidamispaberil liigne õli välja.

Naudi jääkülma proseccoga või lihtsalt valge veiniga.

See roog on pärit Itaaliast ja kannab seal nime fiori di zucca fritti.

Apelsinimaitseline "Kirju koer"

Vahelduseks üks "Kirju koer", milles ei ole kasutatud kakaod ega šokolaadi.

Vaja läheb:

3 pakki küpsiseid

1 apelsin

200 g võid

1/2 purki kondenspiima

paar peotäit rosinaid

(marmelaadi)

Riivi apelsini koor ja pigista välja mahl. Pane rosinad apelsinimahla sisse tunnikeseks paisuma. Purusta küpsised, sega juurde apelsinikoor, rosinad koos mahlaga, kondenspiim ja sulatatud või. Keera seguküpsetuspaberi või toidukile sees "vorstikesteks" ja pane külma. Sellest kogusest peaks tulema kaks parajat "vorstikest", vähemaga pole meie peres üldse mõtet vaeva nägema hakatagi! Mõne tunni pärast võta magustoit külmikust välja, lõika viiludeks ja naudi!

Ma armastan risottot!

Jah, tõesti, risotto on mu lemmiktoit! Kahju, et Tallinnas seda nii vähestes söögikohtades pakutakse. Seepärast tuleb seda endal tihti teha. Aga mulle ju meeldib süüa teha!

Eile tegin risottot suitsupeekoni ja suhkruhernestega. Lihtsalt arvasin, et need võiksid kokku sobida.

Vaja läheb:

risottoriisi

suitsupeekonit

peotäis suhkruherneid

sibulat

paar küüslauguküünt

parmesani

oliivõli

võid

klaasike kuiva valget veini

puljongit

musta pipart

soolaga tasub olla ettevaatlik, sest nii peekon, puljong kui parmesan on soolased

(soovi korral rucolat)

Kuumuta hakitud sibul ja küüslauk õli-või segus klaasjaks. Lisa riis ja kuumuta veel. Vala peale vein ja lase sel aurustuda. Nüüd hakka vähehaaval lisama puljongit. Keeda tasasel tulel, kui segu pakseneb, lisa ikka ja jälle kuuma puljongit. Samal ajal kuumuta pannil õli-või segus hernekaunu (need võib enne ristipidi pooleks lõigata) kuni need muutuvad kenasti erkroheliseks (liiga kaua ei maksa kuumutada, herned peaks jääma krõmpsud). Pane herned ootele ja pruunista kuubikuteks hakitud peekon. Kui riis on parajalt pehme (al dente), sega risottosse riivitud parmesan, seejärel herned ja peekon. Maitsesta musta pipraga. Kaunistuseks riivi peale veel parmesani ja lisa pisut rucolat. NB! risotto ei tohiks jääda väga tihke, pigem peaks ta olema vedelapoolne!

Buon appetito!

Õunapuuõied ja rabarberikook

Õitsvad õunapuud on selge märk suve algusest. Praeguseks on suveilmad küll läbi saanud, aga loodetavasti mitte jäädavalt. Õiteilu sai siiski kaameraga kinni püütud...

Teine kindel suve alguse märk on aias tärkavad rabarberid. Muidugi tuleb need kohe koogiks küpsetada!

Ostsin endale Maru kokaraamatu ("Maru maitsev maailm. Aasta helelillas köögis") ja tegin sealt ka esimese katsetuse - kondenspiimase rabarberi-ploomikoogi. Väga maitsev sai. Tõtt öelda on see kõige magusam rabarberikook, mida ma iial söönud olen.

Ma üleüldse armastan kokaraamatuid ja see raamat on kindlasti väärt kohta minu kokaraamatute riiulis. Lisaks põnevatele retseptidele on leiab sealt ka muidu meeleolukat lugemist ja ahvatlevaid pilte. Ühesõnaga kõik, mida ma kokaraamatult ootan, on seal olemas!