Hugo

Siin blogis on valitsenud pikalt vaikus ja tavaliselt on vaikusel ka põhjus. Siinse vaikuse põhjus sündis 9-ndal märtsikuu päeval sel aastal ja sai nimeks Hugo Marten. Tänaseks on Hugo juba 5,5-kuune suur poiss, kelle viimase aja saavutuseks on enese käpuli asendisse upitamine ja siis edas-tagasi õõtsutamine. Liikumine toimub siiani veel tagurpidi, aga tundub, et ega see edaspidi roomamine ka enam kaugel pole.

 Kolme erinevas vanuses poisi kõrvalt pole muidugi lihtne näputööks aega leida, kuid ma siiski pidevalt nokitsen midagi. Tõsi küll, enamasti saab lõpu eel aur otsa, sest kõik võtab nii hirmus kaua aega, ja viimistluseni jõuavad vaid üksikud asjad. Ka seda Hugo kampsikut kudusin väga pikalt, aga sain õnneks ikka enne valmis, kui laps sellest välja oleks kasvanud.

Kampsiku algne idee tuli Ravelrist, kuid seda sai päris palju muudetud. Pidin ju ikkagi poisile kuduma :)

Eks ta üks paras nikerdamine oli, aga tulemusega jäin väga rahule.

Lõngad on erinevad puuvillase jäägid, põhiliselt Capri ja Catania. Vardad 3 mm.

Heegeldatud öökullimotiivi leidsin siit.

Vihased linnud 2

Meie peres ei ole see Angry Birds´i teema sugugi vaibunud, pigem kogub aina tuure. Ja kuna Ralfile oli saabuvate jahedate ilmadega niikuinii mütsi vaja, siis miks mitte poleks ma pidanud kuduma üht punase linnuga mütsi!?

Hall põhilõng ja punane on Lana Gatto Camel Hair (60% meriino, 40% kaamelivill), teised värvid on tundmatud jäägid. Vardad 2,5 ja 3 mm. 

Kuidas kasutada lõngajääke?

Kevad on käes ja nagu igal kevadel, nii ka sellel, olen silmitsi tõsiasjaga, et talvega on jälle suur hulk lõngajääke tekkinud. Eelmisel aastal sorteerisin oma varud kenasti ära ja kudusin selle kampsuni. 

Sel kevadel ma nii tubli ei olnud, st ei viitsinud sorteerida, ja kasutasin üsna erinevaid juppe: käiku läksid nii villased, akrüülisegused kui ka mohäärlõngad, peaasi, et jämeduselt enam-vähem sobisid. Tulemuseks üks eriti kirev seelik. 

Idee ajakirjast Designer Knitting, talv 2011/2012. Erinevalt juhendist kudusin ma oma seeliku ringselt. Kasutasin numbri võrra peenemat varrast, kuid silmade arvu jätsin siiski samaks, mis oli antud suurusele XS. Seega oleks seelik "õigeid" vardaid kasutades tulnud ilmselgelt liialt suur. 

Kuna kude on piisavalt tihe, siis voodrit ma alla ei pannud. Sellest hoolimata pole mu uus lemmikseelik siiani  välja veninud ehkki on juba ohtrat kandmist leidnud.

Venezia

Juuni algul veetsime perega 11 päeva Itaalias. Ühel päeval külastasime ka Veneetsiat ja laguuni saari Muranot, Buranot ja Torcellot. Päevast selles müstilises linnas inspireerituna sündiski see sall.

Salli tumehall põhilõng on just seda tooni, nagu äikesetormi-eelne taevas Burano kohal siis, kui me vaporettol saarelt lahkusime ja Torcello poole sõitsime.

Roosad lilled on need, mida võib näha kõigil rõdudel nii Veneetsias kui ka Muranol.

Suuremad pitsilised õied meenutavad Ca` Dario ja Santa Maria dei Miracoli kiriku aknaid.

Triibud on aga nendelt vaiadelt, mille külge paadid kinnitatakse.

Põhilõng Filcolana Arwetta Classic, mida kulus täpselt üks tokk. Ülejäänud lõngad on leiud jäägikotist. Vardad 4 mm.

Roosid ja kirikakrad

Selle suve kott sai selline...

Muster on Melody Griffiths´i raamatust "Heegeldatud katted ja õlasallid" ("Crocheted Thows & Wraps").

Koti põhjaks on jälle tugev mööblikangas. Sees on vooder ja kinniseks magnettrukk.

Kasutasin puuvillast Capri lõnga ja heegelnõela 3 mm. Arvatavasti tuleks muster isegi reljeefsemalt esile mõne villase lõnga puhul, kuid kotina on puuvillane kindlasti vastupidavam.

Punane draakon Hai-Riyo

Üleeile õhtul olin silmitsi tõsiasjaga, et mul polnud mitte midagi kududa. Üks pitsiline kampsik oli küll pooleli, kuid kuna lõng sai otsa, siis ei saanud seda jätkata. Ka teist planeeritud kampsikut ei saanud kududa, sest Karnaluksist tellitud lõng, mis juba mitu päeva tagasi oleks minuni jõudma pidanud, polnud siiski veel kohale jõudnud (hiljem selgus, et pakile oli kirjutatud vale majanumber...).

Niisiis sirvisin ma oma kudumisraamatuid lootuses, et tuleb mõni hea idee kodus olevate lõngajääkide kasutamiseks. Nicky Epsteini raamatus "Knitting on Top of the World" sattusin punasele kootud draakonile nimega Hai-Riyo.

Ma pole mänguasjade meisterdamise vastu kunagi erilist huvi tundnud, aga see tegelane tundus nii lahe! Mitte mõni tavaline karu või jänku või elevant, vaid tõeline muinasjutu-draakon! Küsisin Ralfilt, kas ta tahab, et ma kooksin talle sellise draakoni. Ralf tahtis, ja nii ma hakkasingi pihta. 

Õhtul kudusin valmis kehaosa. Töö käigus selgus, et kaela osas on juhend küll täiesti vale...raamatupiltidel olevat draakonit küll selle juhendi järgi kootud ei ole! Muutsin natuke kaela pikkust ja laiust pildile sarnasemaks, kuid päris see ta ikka ei tulnud. Kahes tükis kootud keha puhul oli töö käigus natuke raske ka aru saada, milline see lõpuks välja nägema hakkab. Ringselt heegeldatud-kootud loomakeste puhul paistaksid sellised vead vast paremini silma.

Järgmisel päeval kudusin draakoni ülejäänud osad ja õmblesin kokku. Täidiseks läks mahuline vatiin, mida 

mul oli üks jupike, ja silmad õmblesin mustast lõngast, sest turvasilmi mul kodus ei olnud ja ma ei hakanud nende hankimiseks ka poodi minema. 

Seega on draakon tehtud 100% käepärastest vahenditest.

Ralf on väga rahul ja öösel magas draakon tal kaisus :)

Muhu mustrid - minu värvid

Lõngadeks TitanWool Winner ja GB Wolle Jil, vardad 3 mm.

Alguses oli...

... suur korvitäis poolikuid värvilisi lõngatokke. Kõik enam-vähem ühesuguse jämedusega, villased või meriinovillased.

Kuna ma eriline sokikuduja pole kunagi olnud, siis aastate jooksul on neid suuremaid ja väiksemaid jupikesi ikka kogunenud - pole lihtsalt osanud neid kuskile kasutada (enamasti ju kootakse kõik jupid ikka sokkideks). Nii ongi kuhi muudkui kasvanud ja kasvanud...

Aga juba mitu aastat on mul peas olnud mõte, et tahaks kududa ühe tõeliselt mustrilise kampsiku. Ja kui Inga tuli mõni aeg tagasi välja oma imelise Matrjoškaga, siis oli see minu jaoks justkui märguanne, et nüüd tuleb see kaua mõeldud kampsun lõpuks ka ära teha!

Ja hakkasingi siis otsast kuduma. Ilma igasuguse kavandita, lihtsalt katsetades. Kasutasin kõiki värve, mis lõngakorvis leidusid, välja jäid vaid hallid-beežid-pruunid... nii et mida kirevam, seda parem!

Kahe nädalaga olen kampsuni peaaegu valmis saanud. Jäänud on vaid kinniseliist. Selle tegemiseks on mul mitu ideed, aga ma pole suutnud veel välja mõelda, milline oleks kõige parem variant...

Triibumüts

Lihtne triibuline müts. Ja kuna lihtsalt triibuline tundus kuidagi tavaline, siis sai lisatud ka pisikesed tikitud õied ja nende südamikesse pärlikesed.

Jälle üks lahendus lõngajääkide kasutamiseks.

...

Minult on palju kordi küsitud, kas ma poistele ka mütse heegeldan. Ausalt öeldes olen Ralfile kunagi küll ühe mütsi heegeldanud, aga sellega on asi siiani ka piirdunud. Mulle lihtsalt tundub, et igasugused heegeldised kuuluvad pigem tüdrukute garderoobi kui poiste omasse.

Aga nüüd, kui ilmad väga soojaks läksid, tegin lapsele küll ühe kirju mütsi

On küsitud ka selliste värviliste mütsikeste mustrit, kuid mida pole, seda pole. Kõik mütsid tulevad just sellised nagu parajasti juhtub - heegeldades mõtlen ainult ühe rea võrra ette, millist mustrit järgmisena teha. Peamine on, et iga rida tuleks eelmisest erinev.

Ikka mütsid

Seekord poistele ja väga lihtsad. Valmisid juba tükk aega tagasi, aga nagu teada, on 8-aastase modelliga raske pildistamise osas kokkuleppele jõuda, ja nii said nad alles nüüd üles võetud.

Ralfi mütsi värvid on suhteliselt juhuslikud, need, mis esimesena lõngakorvist näppu hakkasid.

Alex sai värvid ise valida. Mõlema mütsi puhul oli tingimuseks, et need ei oleks väga heledad.

Mütsid on puuvillased, kuid suve jaoks loomulikult liiga soojad... Aga sügisel on kohe hea võtta!

Värvid, värvid...

Selle mütsikese kohta ei olegi eriti midagi öelda. Nägin üht sellist hästi värvilist ja rõõmsat mütsi ühes saksakeelses blogis (mida ma hetkel enam leida ei suutnud - kui leian, panen lingi ka). Vaatasin seda ja mõtlesin, et küll on ikka tore müts... Ja muidugi pidin ka kohe tegema midagi sarnast. Lihtsalt lõbu pärast!

On teine selline pisut tihedama koega ja sobiks paremini kevadel-sügisel kandmiseks, mitte päris kuuma suvepäikesega. Lõngad kõik ikka puuvillased Capri ja Catania, jäägid teistest mütsikestest ja kotist.

Kuigi viimasel ajal on kõik tööd olnud väga värvilised, siis tegelikult kasutan värve oma asjades suhteliselt harva - enamasti ikka must-valge-hall, sekka pisut tumepruuni ja lillat. See värvide ja lillede pillerkaar on vist suveootusest tingitud!

Lisatud hiljem: see rohkesti värviküllast inspiratsiooni pakkuv blog on Beates Bunter Blog. Aitäh, Triinu!

Kott nimega Fiore

Ja valmis ta saigi! Midagi keerulist ei olnud... muster ju ette antud! Tõsi, nokitsemist ja nikerdamist siiski oli omajagu... ja värvide sobitamist.

Kõik lõngad niisiis mütsikeste jäägid, välja arvatud hall, millega kõik ruudukesed ühendatud said ja millest on heegeldatud sangad. Seda halli kulus pea kaks tokki.

Veel kasutasin ära ühed vanad ja üsna kulunud teksad. Neist sai kotile põhi ja sangadele kandiriba. See viimane on tehtud täiesti praktilistel kaalutlustel - heegeldatud sangad kipuvad muidu välja venima. Oleks võinud ju panna ka bambusest sangad, aga need on mu meelest väga jäigad ja ebamugavad.

Ja vooder on ka loomulikult sees! Lukk tuleb ka kinniseks... Hetkel seda veel pole, aga kiusatus kotti näidata oli nii suur, et ma lihtsalt pidin need pildid juba ära tegema... tubastes tingimustes kahjuks. Aga see kott meeldib mulle nii väga, et on täiesti võimalik, et temast tuleb kunagi veel ka päevavalguses pilte!

Muster on algselt mõeldud tekikeseks ja pärineb siit. Lõngad Capri ja Catania, heegelnõel 2 mm.

70 lilleõit ja rohkemgi veel

Viimasel ajal tundub, nagu ei teekski ma midagi! Muidugi pole see päriselt nii, lihtsalt toas arvuti taga ei taha nii ilusate suveilmadega olla. Heegeldada saab aga ka õues liivakasti kõrval!

Eelmise postituse kübarakesed, mis said algselt ju tehtud lihtsalt tegemislustist ilma tõsise eesmärgita, et keegi neid kandma hakkab, on nüüdseks siiski kõik endale omanikud leidnud ja olen isegi juba mõned uued konkreetse tellimuse peale valmis teinud. Aga et need mütsikesed erinevad üksteisest vaid suuruse ja värvi poolest, siis ei ole mõtet neid kõiki siia üles rivistada. Ainult mõned detailid ehk...

Nojah, need kaunistused näevad välja pigem prossid kui pisikestele tüdrukutele kohased lillekesed, aga mulle tundub, et ka väikesed tüdrukud armastavad kalliskive... just nagu nende emadki. Tegelikult oligi algne idee kinnitada lilled mütside külge prossinõelaga, aga kuna need õied on nii suured ja rasked, siis nad lihtsalt ei jäänud pitsilise mütsi küljes kenasti hoidma.

Aga nendest seitsmekümnest pealkirjas mainitud lilleõiest saab ühel päeval loodetavasti kott, lõngajääkidest kott. Nimelt jäi mütsikeste heegeldamisel järele nii palju erinevaid värvilisi puuvillaseid lõngajuppe, et kohe tahaks neist midagi kirevat valmis punuda. Ja et ma olen praegu suviselt lillelisel lainel, siis miks mitte lilleline kott!?

Selle valmimiseni läheb muidugi veel kõvasti aega, aga ka suvi on ju alles ees ...

Chanson En Crochet

Kes seda nüüd enam mäletab, millal ma seda peleriini esimest korda Ravelrys nägin. Igatahes hakkas ta kohe meeldima ja mõtlesin, et kunagi peaks ikka teda heegeldama. Nüüd siis jõudiski see aeg kätte. Kuna koju oli kogunenud üsna paras ports erinevaid musti lõngajuppe, siis neist ma ta kokku punusingi.

Kasutasin nii mohääri, villast kui ka akrüülisisaldusega lõnga. Et lõngad olid ka erineva jämedusega, said mõned read õhulisemad, teised jällegi tihedamad, kuid tervikule tuli see isegi kasuks muutes pinna elavamaks. Omalt poolt lisasin pikkusesse veel mõned read juurde, muidu tundus peleriin pisut lühikesevõitu. Ka äär on tehtud teisiti. Ja kinnisena ei saanud ma mitte kasutamata jätta atlasspaela!

Mustriks on Mari Lynn Patricku Chanson En Crochet, heegelnõelaks 5.

Peleriin leidis juba uue omaniku ja seega pole imestada, kui ma millalgi endale uue teen!