Traat ja savi

Ikka veel ehted... Seekord käevõrud.

Eelpainutatud traat oli minu jaoks jällegi uus kogemus, üsna meeldiv kogemus.

Ka fimo oma võimalustega on veel suures osas avastamata maa. Seekord näiteks sain teada, et läbipaistev fimo saavutabki oma läbipaistvuse alles küpsetades ja seega on pärlite ahjust võtmisel juures teatav üllatusmoment. Need rohelised helmed olid enne küpsetamist kollase ja rohelise kirjud, pärast aga lihtsalt rohelised kerge varjundiga. Enne lakkimist meenutasid nad mulle tooreid veel puu otsas kasvavaid oliive...

Tundub aga, et selleks korraks olen oma kudumisemõõnast jälle üle saanud ning ehtetuhin hakkab vaikselt vaibuma.

Mingit meeleolu ei ole...

Juba viimased paar nädalat olen tujutu. Ei tea, kas see on pikale veninud talvest ja sellest, et kevad kuidagi väga visalt edeneb, igatahes ei ole ma käsitöö-tegemistes tavapäraselt innukas. Mõtteid ja plaane on küll pea täis, kuid ükski neist ei tundu see, mida just täna ja praegu teha tahaks. Suvised asjad veel ei tõmba ja talvistest on isu täis.

Vahepeal lihtsalt katsetasin natuke. Leidsin karbipõhjast kunagi ammu ostetud Fimo. Ma pole sellest muud teinud, kui lapsega paar pärlit veeretanud ja nüüd ühele jakikesele nööbid voolinud. Aga netis ringi kolades olen näinud sellest imelisi asju tehtavat... Ja nii ma siis mõtlesin, et proovin ka. Pärast panin keti ka külge, et oleks ikka nagu päris...

Heegeldamises tunnen end siiski palju kindlamalt...
Tegelikult on käsil ikka ka üks natuke suurem töö, aga selle kummalise tujutuse tõttu ei taha see kuidagi edeneda, seepärast ei taha temast ka rääkida...