Teisipäev, 3. september 2013

Fuksiaroosa pitskleit

Paar aastat tagasi kudusin ühe raamatu tarbeks ja muidugi ka enda vajadusest lähtudes ühe pitskleidi. Raamatuks oli "Kuldaväärt kudumid" ja sealsetel Stina Kase tehtud piltidel kannan ma seda valge aluskleidi peal. Tegelikkuses kandsin ma seda pitsi aga paaril korral musta õlapaeltega aluskleidiga... oli selline üsna vallatu kleidike.
Kui sel suvel ootas ees sõprade pulma minek, otsustasin kududa päris uue ja peenema kleidi. Kahjuks mõistsin siiski nädal enne tähtsat sündmust, et ei jõua mingi valemiga valmis enda planeeritud kudumit. Seega tuli leida muu lahendus.
Leidsin siis kapipõhjast oma vana kudumi. Nojah, ega ta mulle nüüd, peale kolmanda poja sündi ja mõningaid lisakilosid enam eriti hästi ei passinud. Oleksin tahtnud pikemat kleiti ja ka ülaosa oleksin näinud pigem maikalõikelisena kui peenikeste õlapaeltega. Keidi keskosa oli aga täiesti paras.
Otsustasin kleidi alumise ja ülemise osa ära harutada ja nende asemele uued kududa. Loomulikult ei olnud poes enam sama partii lõnga ja toonivahe oli üsna märgatav. Selleks, et erinevad toonid silma ei riivaks, kudusin altäärest alustades kõigepealt jupi uue lõngaga, seejärel aga üle rea uue ja vana harutatud lõngaga. Lõpuks silmasin uue ja vana osa omavahel kokku. Mustridki sobitasin nii, et võõrale pilgule näiks juurde kootud jupp kleidi loomuliku osana.
Ülaosas kudusin algset mustrit edasi, muutes seljaosa natuke katvamaks ja esiosa sai V-kaeluse.
Kuna jõulukingiks olin saanud tutt-uue õmblusmasina, mis senini karbis oli seisnud, siis kleidile voodri õmblemiseks kulus nüüd see väga ära. Vooder on beežist lükrast ja selle taustal tuleb roosa pits väga hästi esile.
Lõngaks on Katia Lino 100 %, mida kleidi uuele versioonile kulus kokku umbes 8 tokki, vardad 4,5 mm.



Kolmapäev, 28. august 2013

Hugo

Siin blogis on valitsenud pikalt vaikus ja tavaliselt on vaikusel ka põhjus. Siinse vaikuse põhjus sündis 9-ndal märtsikuu päeval sel aastal ja sai nimeks Hugo Marten. Tänaseks on Hugo juba 5,5-kuune suur poiss, kelle viimase aja saavutuseks on enese käpuli asendisse upitamine ja siis edas-tagasi õõtsutamine. Liikumine toimub siiani veel tagurpidi, aga tundub, et ega see edaspidi roomamine ka enam kaugel pole.

 Kolme erinevas vanuses poisi kõrvalt pole muidugi lihtne näputööks aega leida, kuid ma siiski pidevalt nokitsen midagi. Tõsi küll, enamasti saab lõpu eel aur otsa, sest kõik võtab nii hirmus kaua aega, ja viimistluseni jõuavad vaid üksikud asjad. Ka seda Hugo kampsikut kudusin väga pikalt, aga sain õnneks ikka enne valmis, kui laps sellest välja oleks kasvanud.
Kampsiku algne idee tuli Ravelrist, kuid seda sai päris palju muudetud. Pidin ju ikkagi poisile kuduma :)

Eks ta üks paras nikerdamine oli, aga tulemusega jäin väga rahule.

Lõngad on erinevad puuvillase jäägid, põhiliselt Capri ja Catania. Vardad 3 mm.
Heegeldatud öökullimotiivi leidsin siit.