Inglise roos ehk halli päeva müts

Mõned asjad kohe on sellised, et neid lihtsalt peab kuduma. See müts viimases "Vogue knitting`us" oli jälle just selline.

Kuna aegade jooksul on lõngakorvi kogunenud paras hulk erivärvilisi jupikesi, siis polnud muud vaja, kui vaid mõned neist välja valida.

Originaalmüts oli kootud sama jämedusega lõngast varrastega 3,75 mm. Minu jaoks oli vardanumber ilmselgelt liiga suur ja nii kasutasingi hoopis 3 mm vardaid. Sellest hoolimata sai minu müts tundvalt suurem kui originaal. Hiljem uurisin ka Ravelry`st, ja selgus, et peaaegu kõigil, tuli see müts oodatust palju suurem.

Nojah, igatahes on müts minule suur, aga kuna see muster mulle väga meeldib, siis koon endale ilmselt millalgi uue... veel peenemate varrastega, ilmselt 2,5 mm.

Lõngaks oli enamasti Titanwool Winner, aga mõned jupid jäid ka tundmatuks.

Müts Eliisele

Selle mütsi kudusin kingituseks.

Oli lihtne, aga samas huvitav kudumine. Nimelt on mütsi alustatud pealaelt. Minu jaoks oli selline alustusviis jällegi midagi uut.

Tõtt-öeldes ei näinud müts enne viimistlemist üldse kantav välja. Uurisin siis Ravelry`s ka teiste kootud mütse ja avastasin, et enamik kudujaid oli lisanud juurde veel mitu pitsilist rida. Mina aga tegin täpselt juhendi järgi. Ja oh imet, kui ma lõpuks töö ära aurutasin, tuli sellest väga vahva müts!

Müts peaks olema üsna soe, sest soonikuosa on terves ulatuses tagasi keeratud.

Juhend on Designer Knitting 2009 sügisnumbrist.

Materjaliks TitanWool Winner, mida kulus umbes 1,5 tokki. Vardad 3,25 mm.

Esimese lume sall

Ma ikka tegelikult kogu aeg teen midagi, aga viimasel ajal ei jõua kuidagi oma töid üles tähendada. Võib-olla on põhjus ka selles, et enamik asju on sellised väikesed - mütsid, sallid, kindad - ja nende kohta nagu polegi midagi eriti öelda...

See sall aga ootas pikalt oma järge. Juba eelmisel talvel oli kudumine plaanis, aga lihtsalt ei jõudnud nii kaugele. Nüüd siis valmis ta juba esimese lumega.

Mulle kohe meeldib salle kududa põikipidi, nii läheb justkui palju kiiremini. Sel korral oli kõige aeganõudvamaks osaks ääres olev volang, millel on silmasid kolm korda rohkem kui sallil endal.

Salli idee leidsin Ravelry`st (Laura Chau - Just Enough Ruffles), kuid kudumisel ma juhendit ei kasutanud ja tegin nii nagu endale parem tundus.

Punamütsike

Kootud Carmenile. Et sobiks tema edevate punaste käpikutega. Ja kuna käpikud (mitte küll minu kootud) on tõepoolest edevad, siis tegin mütsi tagasihoidlikuma. Aga et Carmen ei tahtnud liiga lihtsat mütsi, siis pisike pärlirida ja paelake said ikka lisatud...

Lõngaks kahekordselt võetud Baronesse Mohair (sama mis käpikutel), varras 5 mm.

Ühe mütsi mitu nägu

Mida teha, kui on tahtmine ühte mütsi kanda erinevate riiete ja aksessuaaridega? Et müts sobiks kanda nii sportliku jopega kui villase mantliga?

Lihtne lahendus on kududa üks täiesti tavaline kaunistusteta müts ja meisterdada mõned prossid.

Prosse saab mütsil vahetada just nii tihti kui tuju on, samuti võib neid kinnitada näiteks mantlireväärile... ja mütsi võib kanda ka ilma prossita... Võimalusi on palju!

Sügisvärvid

Lihtne heegeldatud sall, umbes 2 meetrit pikk ja vaid kümmekond sentimeetrit lai.

Lõngaks Red Heart Roxy, heegelnõel 7 mm.

Lillelised...

Lilledest ei ole ikka veel isu täis. Seekord said lillelised käpikud endale kaaslaseks ka bareti.

Eks ta üks üsna naiselikult edev komplekt tuli... just selline, et talvisel ilma värvideta ajal silma hakata!

Lõngaks on GB Wolle Jil ja Alvita Pukas kokku kootud, seega üpris soe... Kinnaste jaoks varras 3,5 mm ja baretil 4 mm.

Pilti tegi minu 8-aastane poeg Alex.