Kuidas kasutada lõngajääke?

Kevad on käes ja nagu igal kevadel, nii ka sellel, olen silmitsi tõsiasjaga, et talvega on jälle suur hulk lõngajääke tekkinud. Eelmisel aastal sorteerisin oma varud kenasti ära ja kudusin selle kampsuni. 

Sel kevadel ma nii tubli ei olnud, st ei viitsinud sorteerida, ja kasutasin üsna erinevaid juppe: käiku läksid nii villased, akrüülisegused kui ka mohäärlõngad, peaasi, et jämeduselt enam-vähem sobisid. Tulemuseks üks eriti kirev seelik. 

Idee ajakirjast Designer Knitting, talv 2011/2012. Erinevalt juhendist kudusin ma oma seeliku ringselt. Kasutasin numbri võrra peenemat varrast, kuid silmade arvu jätsin siiski samaks, mis oli antud suurusele XS. Seega oleks seelik "õigeid" vardaid kasutades tulnud ilmselgelt liialt suur. 

Kuna kude on piisavalt tihe, siis voodrit ma alla ei pannud. Sellest hoolimata pole mu uus lemmikseelik siiani  välja veninud ehkki on juba ohtrat kandmist leidnud.

Talve Võlumaa

See mantel oli minu jaoks midagi sellist, mida lihtsalt pidi kuduma. Avastasin ta vist juba paari aasta eest Ravelry`s ja enam ei andnud hing rahu. Ülemöödunud jõuludeks sain kingiks raamatu "Inspired to knit" (Michele Rose Orne), kus mantli juhend sees, kuid ma lihtsalt ei raatsinud kohe kuduma hakata: nii mõnus oli mõelda, et selline suur töö on veel ees ootamas.

 Selle aasta algul aga sai aeg küpseks. Hakkasin valima lõnga. Ega see väga kerge ei olnudki. Kuna matejalikulu oli üsna suur, ja ma ei soovinud lõngale kulutada meeletuid summasid, siis välistasin ülikvaliteetsed alpakad ja meriinod. Päris akrüüli ma ka muidugi kasutada ei tahtnud, seega jäid sõelale villasegud. Valisin välja Bergere de France lõnga Sport, mille koostises on 50 % villa ja 50 % akrüüli. Et saavutada sobivat jämedust, siis võtsin kõrvale veel BBB Filati Soft Dreami, mis sisaldab 70 % mohääri ja 30 % siidi.

 Kuigi juhendis oli mantel antud eraldi tükkidena selja- ja esiosad ning veel küljesiilud, siis mina kudusin kogu kehaosa ühes tükis. Nii oli võimalus palmikud kenasti jooksma saada. Ka ei meeldinud mulle originaali puhul külgedele jäävad õmblused, mis ühe tervikuna kududes ära jäid.

 Üldiselt järgisin mustrit üsna täpselt. Vaid kaelaaugu tegin natuke väiksema ja õlad enda järgi pisut kitsamad. Koemustris muutsin aga nupud pisut suuremaks.

Kokkuvõttes võib öelda, et olen oma tööga 100 % rahul. Lõngavalik juhtus suurepärane: Sport ei ole küll eriti pehme lõng, kuid hoiab imehästi vormi (minu kahtlused, et nii raske "seelikuosa" võib mantli välja venitada, ei ole tõeks osutunud), ja pehmuse osas parandab Soft Dream kõik puudused.
Lõngakulu oli Sporti puhul 17 tokki ja Soft Dreamil 7 tokki, vardad 4,5 mm.

Piraadid

Olen nüüd siit blogist päris pikalt eemal olnud ja põhjuseks see, et läksin sügisel uuesti täiskohaga tööle. Nii on kudumiseks aega vähem. Kuid töökoht on kudumisega väga tihedalt seotud ja paljud selle blogi lugejad juba teavad ka, kus mind nüüd leida võib. On tõeliselt liigutav, kui astutakse ligi ja öeldakse häid sõnu minu tegemiste kohta....eestlased ei olegi tegelikult nii tagasihoidlikud ja ükskõiksed nagu me oleme vist harjunud arvama.

Nüüd aga asja juurde.

Juba kevadel hakkasin Alexile mütsi kuduma. Pealmise osa sain kiiresti ühe raksuga valmis, kuid pool voodrit jäi sügist ootama. Alles nüüd jahedate ilmadega sai müts lõplikut valmis. Tõeliselt soe müts sai: lisaks kirjatud mustrile on sees täies ulatuses kootud vooder.

Alex on igatahes rahul.

Mustriks on Adrian Bizilia "We call them pirates", milles ma tegin väikeseid muudatusi.
Must põhilõng on TitanWool Winner ja helehall BBB Filati Merikash.

Miralda

Nancy Bushi raamatus "Knitted lace of Estonia" on see õlasall kootud hallist lõngast. Piltidel tundub ta robustne ega paelunud mind algul üldse. Seda enam, et ma pole suur kolmnurksete sallide austaja. 

Aga et mul oli eelmisest sallist veel järel seda imepehmet valget lõnga, siis otsisin midagi, mis lõngaga sobiks. Ja et oleks jälle midagi sellist, mida varem kudunud ei ole.

See sall ongi just selline: alustatud alumisest sakilisest servast ja siis keskel ning äärtes kahandatud. Päris lõpus vardale jäänud silmused, mis moodustavad ripsilise ülemise ääre, on kokku silmatud.

Kudusin juhendi järgi. Vaid keskmine osa on kootud teisiti, sest soovisin õhulisemat pinda. Ka kahandused jäid korrektsemad seda mustrit kasutades.

Üldiselt võib selle töö kohta öelda, et lõng muudab ikka väga oluliselt töö tulemust. Ja kui see raamatupiltidel olev sall mulle väga ei meeldinud, siis peenemast lõngast õhulisem variant meeldib vägagi.

Lõng Pronksi Lõngapoest, seesama, mis eelmisel sallil. Vardad 4 mm.

Valge ja pehme

Mõni aeg tagasi leidsin Pronksi Lõngapoest ühe imepehme ja mõnusa lõnga, mis nõudis salliks kudumist. Seda mustrit olin ka juba pikemat aega kududa tahtnud ja nii need kaks kokku saidki.

Tegemist on poolilõngaga, mis on väga kerge: sallile kulus teda 100 grammi. Salli mõõdud on 65 X 150 cm. Vardad olid 4 mm.

Mõisaproua

Juba ammu-ammu plaani võetud pitsilise jaki kudumist alustasin mai algul. Töö edenes kiiresti: muster oli huvitav ning lõng, mida kasutasin, mõnus. Kohati tundus küll, et kudum tuleb pisut suurem, kui ma soovinud oleksin, kuid kuna ma niigi kasutasin ettenähtust peenemaid vardaid, siis arvasin, et ega väga hull see asi ikka olla ei saa.

Kui aga kehaosa valmis sai, siis selgus, et XS suuruse asemel olin valmis saanud asja, mille suurus oli isegi rohkem kui XXL. Niisiis loobusin ma edasisest tööst ja varrukad jäid tegemata. Üles harutada ma muidugi ka ei viitsinud - mohääri harutamine on ju hullem kui kudumine...

Rahu ma siiski ei saanud ja peale mõnenädalast arupidamist alustasin uuesti. Ostsin pisut peenema lõnga ja võisin veelgi peenemad vardad. Sel korral õnnestus kududa õiges mõõdus jakk!

Ma teadsin juba varem ka, et ma koon üsna lõdvalt, aga et erinevus keskmisega võib nii suur olla, tuli minu jaoks üllatusena. Selle töö puhul oli soovituslikuks vardaks 3,75 mm, mina kasutasin lõpuks 3 mm ja ka siis pidin lõnga rohkem pingul hoidma kui tavaliselt.

Võib vist öelda, et harjutamine teeb meistriks... ja lõpp hea, kõik hea... 

Tulemusega jäin küll väga rahule... see vääris isegi vana lagunenud mõisahoone juures piltide tegemist.

Muster Brook Nico (Designer Knitting sügis 2010)

Lõng Emmebi Kiddy (natuke alla 4 toki), vardad 3mm.

Pildid on tehtud Kolga mõisas.

Beebiroosa Annis

Seda salli olen juba varemgi korra kudunud. Seekord tegin õrnroosa, õhulise ja pehme.

Minu arvates on see just selline kudum, mida on hea teha näiteks kingituseks: sobib kanda nii õlasalli kui niisama kaelasallina, saab kiiresti valmis ja ka materjalikulu pole suur.

Kasutasin Emmebi Kiddy lõnga (80% mohäär, 20% nailon), mida kulus pisut üle ühe 25-grammise toki. Vardad 4 mm.

Muster Annis.