Angry Birds - Vihased linnud

Kui nüüd päris aus olla, siis ega ma neist lindudest suurt midagi ei teadnud. Ainult seda, et on olemas selline mäng, mida kõik mängivad, kaasaarvatud minu enda 9-aastane ja 3-aastane. Aja jooksul viisin end kurssi asjaoluga, et linnud on vihased, kuna põrsad varastasid nende munad ära. Sellega siis minu teadmised antud lindudest piirdusid.

Ühel päeval surfasin niisama Ravelry`s ja täiesti juhuslikult sattusin lindudele. Uskumatu, kui palju juhendeid nende meisterdamiseks leidus! Oli nii heegeldatud kui kootud, nii mütse kui mänguasju! Kuna mul oli parasjagu natuke vaba aega, siis otsustasingi ühe punase linnu valmis heegeldada ja poisse üllatada.

Ja üllatus võeti väga hästi vastu! Ja otseloomulikult anti kohe sisse tellimus ka põrsastele ja teistele lindudele. Selgus, et neid linde saab kasutada pallidena ja nii ongi nüüd lastel päris reaalne Angry Birds`i mäng. Minu arvates ikka päris hea vaheldus arvuti- ja telefonimängule.

Kuna ma pole varem ühtegi mänguasja heegeldanud, siis esialgu lähtusin sellest juhendist. Must ja sinine lind on aga juba omalooming.

Kasutasin heegelnõela 3,5 mm, keskmise jämedusega lõnga võtsin kahekordselt. Nii kulus ühele tegelasele põhilõnga umbes 1 tokk. Nende "pallide" läbimõõduks on umbes 10-12 cm ja igaüks on ikka natuke isemoodi, mitte päris ümar.

Üks kampsun endale, teine pojale

Ega siin pikka juttu seekord tulegi. Näitan lihtsalt ära ühe kampsuni, mis tegelikult juba mõni aeg tagasi valmis sai.

Selline pikk ja mõnus ja väga soe.

Lõige sündis töö käigus. Algselt olid plaanis ka taskud, mis küll hiljem ära jäid... võib-olla siis mõni teine kord.

Lõng on Katia Azteca, super mõnus kududa ja imelise värvivalikuga. Arvatavasti tuleb sellest veel nii mõnigi suuremat sorti kudum. Ja kuna värvid jooksevad sel lõngal nii kenast, siis mingi mustriga ei hakanudki seda kenadust enam rikkuma.

Lõnga kulus natuke alla viie toki, vardad 5 mm.

Kui juba kampsunite näitamiseks läks, siis siit tuleb järgmine lihtne kampsun, seekord vanemale pojale.

See erinevate triipudega kampsun oli plaanis juba sügisel, kuid millegipärast tuli kogu aeg mõni muu töö ette ja nii sai ta valmis alles nüüd. Tegin ta siis pisukese kasvuvaruga, et ikka sügisel ka veel selga saaks panna.

Lõngaks on Emmebi Parka. Selle lõnga kohta olen kuulnud erinevaid arvamusi, kuid minu meelest on see väga hea hinna ja kvaliteedi suhtega lõng, ja ilmselt kasutan seda kunagi veel.

Lõngakulu ei oska öeldagi, mõnda värvi läks rohkem, teist vähem. Vardad olid 3,5 mm.

Kuidas kasutada lõngajääke?

Kevad on käes ja nagu igal kevadel, nii ka sellel, olen silmitsi tõsiasjaga, et talvega on jälle suur hulk lõngajääke tekkinud. Eelmisel aastal sorteerisin oma varud kenasti ära ja kudusin selle kampsuni. 

Sel kevadel ma nii tubli ei olnud, st ei viitsinud sorteerida, ja kasutasin üsna erinevaid juppe: käiku läksid nii villased, akrüülisegused kui ka mohäärlõngad, peaasi, et jämeduselt enam-vähem sobisid. Tulemuseks üks eriti kirev seelik. 

Idee ajakirjast Designer Knitting, talv 2011/2012. Erinevalt juhendist kudusin ma oma seeliku ringselt. Kasutasin numbri võrra peenemat varrast, kuid silmade arvu jätsin siiski samaks, mis oli antud suurusele XS. Seega oleks seelik "õigeid" vardaid kasutades tulnud ilmselgelt liialt suur. 

Kuna kude on piisavalt tihe, siis voodrit ma alla ei pannud. Sellest hoolimata pole mu uus lemmikseelik siiani  välja veninud ehkki on juba ohtrat kandmist leidnud.

Talve Võlumaa

See mantel oli minu jaoks midagi sellist, mida lihtsalt pidi kuduma. Avastasin ta vist juba paari aasta eest Ravelry`s ja enam ei andnud hing rahu. Ülemöödunud jõuludeks sain kingiks raamatu "Inspired to knit" (Michele Rose Orne), kus mantli juhend sees, kuid ma lihtsalt ei raatsinud kohe kuduma hakata: nii mõnus oli mõelda, et selline suur töö on veel ees ootamas.

 Selle aasta algul aga sai aeg küpseks. Hakkasin valima lõnga. Ega see väga kerge ei olnudki. Kuna matejalikulu oli üsna suur, ja ma ei soovinud lõngale kulutada meeletuid summasid, siis välistasin ülikvaliteetsed alpakad ja meriinod. Päris akrüüli ma ka muidugi kasutada ei tahtnud, seega jäid sõelale villasegud. Valisin välja Bergere de France lõnga Sport, mille koostises on 50 % villa ja 50 % akrüüli. Et saavutada sobivat jämedust, siis võtsin kõrvale veel BBB Filati Soft Dreami, mis sisaldab 70 % mohääri ja 30 % siidi.

 Kuigi juhendis oli mantel antud eraldi tükkidena selja- ja esiosad ning veel küljesiilud, siis mina kudusin kogu kehaosa ühes tükis. Nii oli võimalus palmikud kenasti jooksma saada. Ka ei meeldinud mulle originaali puhul külgedele jäävad õmblused, mis ühe tervikuna kududes ära jäid.

 Üldiselt järgisin mustrit üsna täpselt. Vaid kaelaaugu tegin natuke väiksema ja õlad enda järgi pisut kitsamad. Koemustris muutsin aga nupud pisut suuremaks.

Kokkuvõttes võib öelda, et olen oma tööga 100 % rahul. Lõngavalik juhtus suurepärane: Sport ei ole küll eriti pehme lõng, kuid hoiab imehästi vormi (minu kahtlused, et nii raske "seelikuosa" võib mantli välja venitada, ei ole tõeks osutunud), ja pehmuse osas parandab Soft Dream kõik puudused.
Lõngakulu oli Sporti puhul 17 tokki ja Soft Dreamil 7 tokki, vardad 4,5 mm.

Piraadid

Olen nüüd siit blogist päris pikalt eemal olnud ja põhjuseks see, et läksin sügisel uuesti täiskohaga tööle. Nii on kudumiseks aega vähem. Kuid töökoht on kudumisega väga tihedalt seotud ja paljud selle blogi lugejad juba teavad ka, kus mind nüüd leida võib. On tõeliselt liigutav, kui astutakse ligi ja öeldakse häid sõnu minu tegemiste kohta....eestlased ei olegi tegelikult nii tagasihoidlikud ja ükskõiksed nagu me oleme vist harjunud arvama.

Nüüd aga asja juurde.

Juba kevadel hakkasin Alexile mütsi kuduma. Pealmise osa sain kiiresti ühe raksuga valmis, kuid pool voodrit jäi sügist ootama. Alles nüüd jahedate ilmadega sai müts lõplikut valmis. Tõeliselt soe müts sai: lisaks kirjatud mustrile on sees täies ulatuses kootud vooder.

Alex on igatahes rahul.

Mustriks on Adrian Bizilia "We call them pirates", milles ma tegin väikeseid muudatusi.
Must põhilõng on TitanWool Winner ja helehall BBB Filati Merikash.

Miralda

Nancy Bushi raamatus "Knitted lace of Estonia" on see õlasall kootud hallist lõngast. Piltidel tundub ta robustne ega paelunud mind algul üldse. Seda enam, et ma pole suur kolmnurksete sallide austaja. 

Aga et mul oli eelmisest sallist veel järel seda imepehmet valget lõnga, siis otsisin midagi, mis lõngaga sobiks. Ja et oleks jälle midagi sellist, mida varem kudunud ei ole.

See sall ongi just selline: alustatud alumisest sakilisest servast ja siis keskel ning äärtes kahandatud. Päris lõpus vardale jäänud silmused, mis moodustavad ripsilise ülemise ääre, on kokku silmatud.

Kudusin juhendi järgi. Vaid keskmine osa on kootud teisiti, sest soovisin õhulisemat pinda. Ka kahandused jäid korrektsemad seda mustrit kasutades.

Üldiselt võib selle töö kohta öelda, et lõng muudab ikka väga oluliselt töö tulemust. Ja kui see raamatupiltidel olev sall mulle väga ei meeldinud, siis peenemast lõngast õhulisem variant meeldib vägagi.

Lõng Pronksi Lõngapoest, seesama, mis eelmisel sallil. Vardad 4 mm.

Valge ja pehme

Mõni aeg tagasi leidsin Pronksi Lõngapoest ühe imepehme ja mõnusa lõnga, mis nõudis salliks kudumist. Seda mustrit olin ka juba pikemat aega kududa tahtnud ja nii need kaks kokku saidki.

Tegemist on poolilõngaga, mis on väga kerge: sallile kulus teda 100 grammi. Salli mõõdud on 65 X 150 cm. Vardad olid 4 mm.